Seda fotot koolis füüsikaõpetajale näidates kommenteeris tema kolleeg midagi sellist. Kes näeb selles fotos loodust – paju, vett, piisakasid. Kes näeb selles füüsikat, temperatuure, pindpidevust jne. Eks ta nii olegi, et iga vaataja näeb fotos ka midagi enda professionaalse kretinismi mätta otsast. Paratamatu fakt on aga see, et reeglina veepiisakasid ise pajuurvale teha ei õnnestu, need voolavad sealt ise maha. Minu enda lugu selle fotoga on seotud makromaailma ja digiseebiga. Nimelt siis antud kompaktil puudus ju normaalne makrovõimekus. Istusin selle paju juures pea tunni, et saada fookus sinna kuhu vaja ja foto enam vähem terav. Sisse zoomimine ei aidanud, minimaalne fookusseerimisdistants nihkus sellega suhteliselt lõpmatusse, lähedal olevaid objekte fookusesse ei saanud. Lõpuks tuli siis appi ikkagi lainurk ja enda käsi, millele fokuseerida ja siis asi ümber kadeerida ning loota, et tikutopsist väiksemal ekraanil õnnestub silma järgi asi teravaks nihutada.
EXIF
Sony DSC-S40
31.03.2006
f/2.8; 1/640; ISO-80; 5mm
