Antud fotode juurde käiv lugu väärib lugemist (vähemalt mina arvan nii), seega võta see aeg ja loe…… Olen väga pikalt kaalunud kuidas seda fotot avaldada. Endale omase võrdlemisi lakoonilise looga? Ei tundu nagu õige. Samas täispikkuses lugu ei viitsiks keegi lugeda ja see sisaldaks omajagu detaile mida ehk avaldama ei peaks. Aga miks see foto mulle hingelähedane siis ikkagi on? Fototehniliselt ju selline võrdlemisi igapäevane jäädvustus ja ei midagi erilisti, samas eluline ja ka valgus on päris hea aga selline ongi igapäevane elu mille jäädvustamine osalt ka fotograafide eesmärk. Emotsioon antud fotol on minu jaoks siiras. Modelliks minu enda tütar “vanaisaga.” Jah, jutumärkides, miks? Vot see ongi see lugu, mis võib liiga pikaks minna. Seega long-story-short, lahutused ei ole kunagi kerged ja on seotud paljude emotsioonidega, sõltumata asjasse puutuvate laste vanusest. Siiski, elu läheb edasi ja isegi parima tahtmise juures ei suuda me kontrollida selle kõiki keerdkäike. See keerdkäik õpetas mulle, et on lubadusi, mida ei ole võimalik pidada ning kunagi ei tasu hinnata inimest, teda nägemata. Minu lapsed aga on olukorras kindlasti võitjad: lisaks kahele bioloogilise vanaisale on neil ka üks suurepärane kasu-vanaisa, kellega Annabel siin poseeribki. Neile on ta muidugi vanaisa, igasuguste jutumärkideta.
EXIF
05.05.2017
f/3.2; 1/60; ISO1250
